Kui oled alles oma tee leidmise alguses, siis on Marie Forleo raamat “Kõik on väljamõeldav“ kindlasti see, mida tasub lugeda! Kui oled aga juba teatud tarkused enda elus omandanud ja oled mõttelaadiga, et igale probleemile leidub alati lahendus, siis võid olla skeptik nagu mina. Kui Sa tead, mis raamatust jutt, aga ei ole seda endale soetanud, siis ilmselt oledki. 
Raamatu ilmumisest olin ma küll väga vaimustatud (sai ju ise sellele hoogsalt kaasa aidatud), kuid lugema hakates leidsin ennast takistuse eest. Olin skeptiline. Ma juba ju olen arusaamal, et kes tahab, see leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse.
Peas keerlesid mõtted, mida veel uut siit raamatust küll leida võiks. Sissejuhatus oli raske. Ütlen ausalt, et sundisin end lugema, sest olen alati arvanud, et igas raamatus on kasvõi üks terake midagi tarka õpetuseks. Ja teades parasjagu seda, mida ma Marie Forleo kohta teadsin, siis pidi selles raamatus olema seda lademetes! Aga kõik tundus tekitavat mõtet:”Ma juba tean seda” – panin isegi selle mõtte kirja endale koos küsimusega:”Mida veel uut siit raamatust leiab?”
Marie Forleo on mõtete lugeja?!
Mis seal ikka, sundisin ennast edasi lugema. Pidin naeru tagasi hoidma, kui teise peatüki alguses kohe lugesin Marie Forleo sõnu: Esimene hävitav mõte, mille suhtes valvas olla, on “Ma juba tean seda”. Aitäh! Ta on kas väga hea psühholoog, sellist tagasisidet hordides saanud või mingil imekombel lugenud mu mõtteid?! Asi muutus huvitavamaks! Võtsin samalt leheküljelt kaasa kohe mõtte: Oluline on need mõtteviirused kinni püüda ja muuta kasulikeks küsimusteks. Miks? Sest aju on loodud küsimustele vastama. Nõus ja nõus! Õnneks minu aju (või väikesed hääled selles) pole tagasihoidlikud ka küsimusi esitama!
Jõudsin hädavaevu järgmise leheni, kui mind tabasid taas mõtted:”Kuidas Marie Forleo seda küll teeb? Kuidas ta neid minu mõtteid ette teadis!?”. Ma olen ammu juba peast visanud lause:”Minu puhul see ei toimi”, aga skeptik minus ju sõnastas selle teisiti:”Mida siit raamatust veel uut leiab?”. Erilist vahet ju pole kas öelda:”Minu puhul see ei toimi” või:”Siit raamatust ma midagi uut ei leia!”. Lohutasin ennast mõttega, et ma ju olin avatud, ja sundisin ennast edasi lugema (ega ma ei ole ju mingi allaandja!). Need loetud mõtted olid head! Nii, Marie, tulista! Challenge accepted! Mis edasi saab?!
Lugesin edasi äratundmise rõõmus. Mis muud mul üle jäi? Ma nõustun Marie Forleo mõtetega! Igal sammul! Hinges ootasin, millal see osa, kus ta kogemuslugusid juba jutustama hakkab, pihta hakkab? Kogemuslood inspireerivad alati! Aga ei söandanud ka lehekülgi vahele jätta, sest äkki jääb siis mõni hea mõte märkamata! Jah, olin nõus ka sellega, et arusaamadest on vaja jõuda tegudeni, kuid siis lajatas Marie oma lausega mulle vastu pead: Nii, et ära ainult mõtle vastustele, need nõuavad kirja panemist. Ära ütle:”See kõlab põnevalt, ma proovin seda kunagi hiljem,”, kui ülesanne nõuab:”Tee seda kohe!”.
Tõde on valus!
Ai, see oli tegelikult ka valus! Ma ju tean seda ise ka! Ilmselt Sinagi? Aga ometi pidin tunnistama, et mõned asjad, mida olin tahtnud teha, olin ikkagi edasi lükanud. Ikka vabandustega:”Tähtsamad asjad kõigepealt”, “Teen siis kui rohkem aega, see ei ole hetkel prioriteet” jne. Tuttav tunne? Ja ometi on süda igatsenud nende tegemiste järgi… Seda nimetatakse vist unistamiseks… Mis seal siis ikka! Ma ei teadnud veel mis ülesannetest Marie Forleo tegelikult kirjutas (ilmselt oli põnevam osa raamatust alles ees!), aga viskasin raamatu riiulile ja asusin tegutsema.
Hoolimata sellest, et oli laupäeva hommik! Hoolimata sellest, et oleks võinud raamatut edasi lugeda (ja järjekordselt mõelda:”Loen raamatu läbi, siis tegutsen!”) või ärkava perega hommikust süüa. Ärge saage valesti aru, ma ei soovita kellelgi peret või muid elus kõige tähtsamaid inimesi välja vahetada töö vastu. Aga otsustasin siiski sel hetkel pool tundi kõik tegevused edasi lükata, saata ühe meili ja anda assistendile ühe ülesande (mida varasemalt mõtlesingi ise teha, aga ei olnud ju aega!!!), et panna käima projekt (vähemalt uurida võimalusi!). See oli mu mõtetest sada korda läbi käinud, aga olin toda projekti korduvalt to-do listi lõppu lükanud. Ja seejärel võis mõnus laupäeva hommik perega alata! Hing oli rõõmsam ja nägu naeratas. Nagu ma oleks juba midagi suurt ära teinud, kuigi tegelikult oli ratas vaid õrnalt veerema lükatud…
Ja siis ma sain millestki aru! Vahet ei ole, kas me teame või ei tea seda, mida keegi teine kirjutab või ütleb! Inimene on nii laisk loom, et vajub väga lihtsalt tagasi enda mugavustsooni ja aegajalt on väikest meeldetuletust vaja kõigil! Edasi lugesin ma juba hoopis suuremas ootusärevuses. Mida ma veel ära teen selle raamatu lugemise tulemusena?! Mis mõtteid mul veel tekib!?
Koputus südametunnistusele jätkub…
No nii, loen ja loen ning iga peatükiga tärkab uus väike hääl mu peas:”Sa ju tead seda! Miks kuradima pärast Sa siis ei tee seda?!”. On see südametunnistus? Marie Forleo tutvustab mõttemalli muutust, kuidas tegelikult “Ma ei saa!” on vaid vabandus, mis tegelikult tuleks asendada sõnadega:”Ma ei taha!”. Minu jaoks on see elus töötanud. Ühel hetkel tabas mind valus arusaam. Kui asendasin kõikide asjade kohta, mille kohta ütlesin:”Ma ei saa!”, lausega:”See ei ole prioriteet.” – ossa nugis, kui kiiresti said kõik prioriteedid paika!
Ja ometi: siin ma olen! Taas kohati vist mugavustsooni vajunud, sest midagi hakkab raamatut lugedes rinnus kriipima ja tahaks häbist silmad maha lüüa, sest olen jätnud midagi tegemata.
Selliseid näiteid on raamatus veel ja veel ja veel. Ning sarnaselt Marie Forleole, tõstan minagi mõttes käe. Olen ka siiski hoolimata teadmistest neid vabandusi kasutanud! Alles hiljuti! Tuleb tuttav ette? Ütle nüüd ausalt, kas Sa pole kunagi sarnast lauset kasutanud? See ei pea olema midagi suurt. Aga see võib olla oluline. Olgu see siis trenn, korralik lõunapaus, kosutav ööuni, rääkimata mõnest suuremast projektist või ettevõtmisest – vabandused, vabandused, vabandused…
Aga mida siis teha?!
Õnneks on Mariel selle “haiguse” vastu rohtu! Nõustun temaga taas, et igaüks on enda elu eest 100% vastutav ning asun põhjalikumalt analüüsima, millal ja mille kohta ma ütlesin:”Ei saa!” ning mis oli tegelikult selle juurpõhjus. Kas ma tegelikult ei tahtnud? Kas ma tõin vabanduse pikemalt mõtlemata? Seda see raamat teebki – paneb Su mõtlema! Korraks aja taas maha võtma, et üle vaadata oma elu.
Sa oled seda võib olla kunagi teinud. Ma tean, et mina olen. Aga kõik on pidevas muutuses ning vahepeal on nii mõndagi muutunud. Kunagi võetud eesmärgid on ehk saavutatud või mingid sammud astutud. Muutused ei käi üle öö, need tulevad samm-sammu haaval ja Marie Forleo jagab mõnusaid tööriistu, kuidas need sammud enda jaoks astuda. Sa pead ainult ühte asja endale enne lugemist lubama: tee kõik ülesanded kaasa! Võid avastada nii mõndagi huvitavat enda kohta…
Ja mis kõige parem: see raamat paneb tegutsema! Soe soovitus: loe raamatut iga hommik. Seda ei pea tegema palju: üks peatükk, üks lehekülg ja võid tunda, kuidas Sinust jookseb läbi mingi huvitav energia, tahe tegutseda ning päev saab hoopis uue hoo. Ka tegevused, mis Sa oleks nagunii ära teinud, saavad tehtud hoopis teise energiaga!
Mõtteid, mida raamatust kaasa võtta:
- Oluline on need mõtteviirused kinni püüda ja muuta kasulikeks küsimusteks. Miks? Sest aju on loodud küsimustele vastama.
- Nii, et ära ainult mõtle vastustele, need nõuavad kirja panemist. Ära ütle:“See kõlab põnevalt, ma proovin seda kunagi hiljem,” kui ülesanne nõuab:“Tee seda kohe!”
- Vaata enda ümber. Päris suure tõenäosusega istume me kõik tänapäevaste imede keskel nagu elekter, sisseehitatud veevõrk ja wifi. Kas Sa mõistad, et peaaegu kõik, mis meid ümbritseb, oli kunagi lihtsalt mõte?
- Miski siin elus pole liiga keeruline. Sa võid teha, mida iganes sa endale sihiks sead, kui oled selle nimel valmis oma käised üles käärima ja asja ära tegema.
- Anna endast parim, kuni Sa leiad veel parema võimaluse. Ja siis tead paremat võimalust, tee veel paremini.
- Thomas Edisoni õpetajad ütlesid, et ta on “liiga loll, et midagi selgeks õppida”. Albert Einstein ei rääkinud kuni neljanda eluaastani ning ei õppinud lugema enne, kui oli seitsmene.
- …
Ja ega kõiki mõtteid siia kirja panna ei saagi. Midagi peab ju jääma endale ka (raamatut lugedes) avastamiseks!
Elu on valikuid täis. Millise valiku teed Sina?
Nagu Marie Forleo ka ise enda raamatus “Kõik on väljamõeldav” ütleb, on kogu selle raamatu eesmärk inspireerida Sind omandama ülimat jõulist uskumust, et kõik on väljamõeldav! Ja usku mind: see töötab! Sest kui Sa isegi juba tead seda, siis nagu öeldakse: kordamine on tarkuse ema. Aeg-ajalt on hea, kui keegi kasulikke teadmisi ikka meelde tuletab ja uskumusi kinnitab. Või nagu Marie Forleo kirjutisest selgub on kordamine neuroplastilisuse põhiprintsiip (kas Sa teadsid seda?!).
Niisiis, kas Sul tekkis huvi ja sooviksid ise seda raamatut lugeda? Kui jah, siis loe edasi SIIT.
Kui Sa endiselt ei usu sellesse, et võiksid “Kõik on väljamõeldav” raamatust midagi kasulikku leida, siis ma esitan Sulle väljakutse, nii nagu ma esitasin selle endale: loe raamat läbi! Aga loe mõttega ja pühendunult – selleks, et tõestada, et selles raamatus ei ole Sulle midagi kasulikku, pead Sa ju olema detailidega kursis? Võin kihla vedada, et kui Sa oled avatud meelega ja tark inimene, siis Sinu skeptiline meel raamatu suhtes muutub enne, kui Sa lugemisega poole peale oled jõudnud! 🙂
Niisiis, oled valmis väljakutseks?
Kuidas endale seda raamatut soetada? Selle kohta leiad infot SIIT.
Ja kui Sa ausalt tunnistad endale, et Sa ei taha seda raamatut siiski lugeda, siis sellest pole ka midagi. Tunnistamine, et Sa ei taha midagi teha, ei tee Sind halvaks ega laisaks (kui Sa aga kordki mõtlesid:”ma ei saa seda raamatut lugeda”, mis tahes põhjustel, siis tegelikult Sa hoopis peaksid). See teeb Sind ausaks. Võib olla on Sul käsil midagi olulisemat? Aga siis palun mine ja tee seda! Sest vastasel juhul oled Sa lihtsalt raisanud hetkel vähemalt 10 minutit selle artikli lugemisele ning sellest polnud mitte mingit kasu. Võta käsile miskit, mis on oluline, mida oled alatasa edasi lükanud või oled kartnud ära teha. Tee seda kohe!